1990. aastate kunstnikumultimeedia päästemissioon. Digikonserveerimise ja -arhiveerimise võimalustest

Raivo Kelomees
Eesti Kunstiakadeemia

Vaatlen kultuurinähtust, mida võiks nimetada “kunstnikumultimeediaks”, selle ilminguid Eestis ja rahvusvaheliselt. Eriline tähelepanu on selle loomevaldkonna “kadumisel” arvutiplatvormide muutumise tõttu. Vanu CD-ROMe ei ole võimalik kaasaegsetel arvutitel mängida, isegi kui neil on kettaseade. Eriti puudutab see Apple Mac platvormil toimunud muutusi.

Defineerin kunstnikumultimeediat: kunstiliste ja kontseptuaalsete (mitte rakenduslike) eesmärkidega interaktiivne audiovisuaalne multimeediaprogramm, mis oli mõeldud CD-ROMile kirjutamiseks, sellel levitamiseks ja sellelt vaatamiseks.

Programmeerimine, kujundus, heli ja videoülesvõted olid tehtud reeglina autori enda poolt. Autoriseerimiseks kasutati enamasti Macromedia Director programmi. Vahel oli autoriks kollektiiv, suuremate projektide puhul olid palgatud eraldi professionaalid mitmemeedialise projekti alatööde teostamiseks.

Ettekandes puudutan kunstnikumultimeedia ajalugu, selle kõrgseisu 1990. aastatel, toonaseid seisukohti ja ennustusi loomevaldkonna suhtes ning kaasaegset olukorda, ehk multimeedia internetikeskkonda siirdumist. Pööran tähelepanu eesti kunstnike (Ando Keskküla, Mare Tralla, Raul Keller, Tiia Johannson, Kristel Sibul, Marko Mäetamm, Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengite) teostele ja probleemidele, mis on seotud ka ühe enda projektiga, mis on omandatud Eesti Kunstimuuseumi poolt.

Kuna multimeedia oli kümmekond aastat aktiivne loominguline ja rakenduslik valdkond, siis kas see on praegu jäädavalt kadunud või on mõtekas väljapaistvate teoste taastamiseks korraldada päästemissioon.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.